Inimesed on hullemad kui loomad. Eriti need, kes kannavad kaasas tulirelva. Eriti need, kes argpükslikult seda kasutavad, varjudes äärmise hädavajaduse taha.
Igale argpüksile püstol!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei saa aru, miks tervel inimesel on rahuaja tingimustes vaja pidevalt püstolit kaasas kanda. Muide, koera tulistanud inimese jutustatud lugu sunnib mind kahtlema tema tervises. Seda enam, et tapja ei tunne vähematki kahetsust. Lähtudes tema loogikast on nii, et kui mulle näib, et ta kujutab oma relvaga mulle ohtu (ma arvan, et sellised äraarvamatud relvastatud inimesed kujutavad tõesti ühiskonnale ohtu), siis mul on õigus ta tappa. Tõsi, ma väga kahtlen, kas minu teguviisi sel juhul õigustatakse.
Kujutan hästi ette, kuidas hundikoer reageerib möödasõitvale mopeedile. Oma koera võõrutasin pikalt niisugusest käitumisest. Olen ise ka sellise asjaga kokku puutunud, sõites jalgrattal mööda koertest ja nende mittetähelepanelikest peremeestest. Igaüks, kes on võimeline tapma looma, kes, pange tähele, ei ole laskjale jõudnud veel mingit häda teha, on suuteline tapma ka inimest. Vähegi mis võib pähe tulla muutliku hingeeluga kodanikule (oleks hea veelgi põhjalikumalt kontrollida iga relvaloa taotleja psüühikat).
Vastik on, et sellel noormehel jätkus jultumust avalikult teatada, et tal oli õigus ning et ta otsustas ise pöörduda ajakirjanduse poole. Kahjuks ei ole meie riigis kõige paremini arenenud koduloomade pidamise kultuur, aga samuti loomadesse suhtumise kultuur. Antud juhtum tõestas veel kord mitte ainult hukkunud koera peremeeste, vaid ka prokuratuuri otsuse vastutustundetust.