Jooksmine ei tohiks muutuda ebameeldivaks

Rivo Veski
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jooksjad.
Jooksjad. Foto: Jooksuekspert

Tervisespordiga tegelema hakkajal tasub enda jooksutehnikale professionaali valvsa pilgu alt läbi käia.

Tallinnas Rocca al Mares tegutsev Jooksuekspert aitab jagada tunnipikkuse konsultatsiooni käigus soovitusi selleks, kuidas jooksurajal kõige efektiivsemalt joosta. Seda ennekõike läbi õige jalatsi ja riietuse valiku.

Tallinna Postimees käis ja uuris Jooksueksperdi konsultandilt Tarmo Torimilt, mis on need põhivead ja head, millega tervisespordi harrastajad kokku puutuvad. Ka millistel Tallinna jooksuradadel tasub jooksmas käia.

Jooksueksperdi konsultatsioonile registreerides tähendab see seda, et klient saab võimaluse tunni ajaga välja selgitada, mis on tema jaoks parim jalanõu?

On väljakutse leida selline jalanõu, mis ei sega ja aitab teda; võimalikult mugav ja inimesega koostööd tegev jalanõu. Kuna inimeste jalad on väga erinevad ja poelettidel müügil olev jalanõude valik võtab silme eest kirjuks, tuleb nende kokku sobitamisel rakendada teadmisi ja kogemusi, mida tavainimesel tihtipeale pole.

Mida te jalanõu valikul jälgite?

Jalanõul on mingid ülesanded, aga need ülesanded sõltuvad ainult sellest, mida keha teeb. Juba ainuüksi peahoiak mõjutab keha ülesannet. Eks me peame hindama seda tervikkomplekti. Oleme valmis kulutama ühele inimesele kuni tund, kellel rohkem, kellel vähem. Selle tunni jooksul jõuame võimalikult lähedale sellele, mida inimese keha jooksu hetkel teeb. Kus on tema nõrkused, kus tugevused.

Lõpptulemus pole üksnes see, et leiaksime võimalikult sobiva jalanõu, aga kaasa saab ta ka kõik muud jooksuga seonduvad soovitused, mida algaja võiks enda juures tähele panema hakata.

Millised on kõige suuremad vead, millega jooksjate puhul kokku puutute?

Ma arvan, et kõige tüüpilisem viga algaja puhul, kes on otsustanud juba jooksutee ette võtta, on soov saavutada palju vähese ajaga. Liiga palju ja liiga ruttu on hea valem selleks, et midagi läheb valesti.

Tavaliselt annab keti nõrgim lüli järgi kui üle pika aja hakatakse keha pingutama piirkogemuseni. Neid nõrgimaid lülisid asub üle keha väga paljudes kohtades. Sisuliselt võib öelda seda, et tüüpalgaja on see, kes on vahepeal olnud kehaliselt mitteaktiivne ja alustab uuesti; inimene, kes on vahepeal harjunud meie mõistes läänelikult mugava elustiiliga - vähe liikunud, palju autos istunud, olnud pikalt istuval tööviisil.

Vahepeal on tahes-tahtmata toimunud taandareng. Et uuesti alustada sealt, kus jäädi pooleli keskkooli põlves, ei ole kindlasti nii lihtne. Algplatvorm ei ole ju sama. Mis esimesena sellisel juhul katki läheb, seda on raske öelda ning see sõltub igast inimesest eraldi. See sõltub nii elustiilist, kehakaalust kui sellest, milline on see vundament, mis lapsepõlves on laotud. Siin öelda, et hoiduge kõik algajad just «sellest», oleks juba väärarusaama külvamine.

Mingid tüüpveda ju siiski on. Olen kuulnud näiteks, et kannale maandumisest räägitakse kui valest ja põlvi kahjustavast tehnikast.

Lihtsustatult võib nii öelda, et kiputakse veidike liiga hooletult kannale maanduma. Aga siin tuleb rõhutada seda, et just hooletult. Pikamaa ja vastupidavusjooksude puhul puutub kand igal juhul maha.

Päris see arusaam, et kand üldse maha ei lähe, on täiesti ekslik. Küsimus on selles, millise jõuga sel maanduda.

Tänapäeval kipub probleem olema selles, et inimesed pole ette valmistunud. Ei tunnetata oma jalgade ja lihaste võimekust ning ei olda teadlikud sellest jõust, millega kannale või mõnele jala teisele osale maandutakse.

On inimesi, kes ei suuda jälgida või on harjutanud enda jaoks mugandatud jooksustiili, et oleks väga kerge ja lihtne joosta. Paraku on see jooksustiil sageli hoolimatu. Jalanõuvalmistajad ei ole maganud. Nad on üritanud seda kasvavat klassi - mitteettevalmistatud jooksjaid - paremini suunata. Teha nende elu lihtsamaks.

Et siis unustame jooksutehnika ja kanname moodsaid ja meie eest töö ära tegevaid jalanõusid?

Tõsi, lõpptulemus võib olla see, et need jalanõud pakuvad väga head abi ja tekitavad psühholoogilise efekti, kus inimene, kel pole jooksutehnikat, ei tunne enam ka vajadust seda õppida. Sellised jalanõud teevad inimeste elu liiga lihtsaks. Tekib võltsarusaam turvalisusest, et võingi üle kanna joosta, sest mul on pehmed ja turvalised jalanõud.

Kuidas jõuda hea tehnikani?

Lihtsustatult - absoluutset ühte ja kindlat joosku tehnikat, mis sobib kõigile inimestele universaalselt, ei ole olemas. Jooksu tehnika on üsna individuaalne. See on veel rohkem sõltuvuses jooksukiirusest. Kõik inimesed ei jookse ju ühe kiirusega. Seega me ei saa ka öelda, et nad peaksid kõik üht tehnikat kasutama. Vastavalt kiirusele tekivad moondumis- ja tõukenurgad.

Tehnikate äärmuslikuks võrdluseks kujutage ette sprintijat ja maratonijooksjat - need kaks on täiesti erinevad jooksutehnikad. Enne tuleb määrata väga palju pisidetaile, et teha kindlaks, kuidas jooksja tohib või ei tohi maanduda. Tunni aja jooksul siin üritamegi selleni jõuda, et aru saada inimese ettevalmistusest, millises olukorras ta hetkel on.

Ma ei julgeks üldistada ja öelda, et maanduge kand ees või maanduge päkk ees. Pigem ütleks, et see tõde on seal vahepeal. Päris päkale maanduvad ainult sprinterid. Päris tugevalt kannale ei soovitaks ka kellelgi maanduda.

Kuidas on lood asfaldil jooksmisega?

Kindel soovitus on see, et nii palju kui teie päevakava või treeningkava võimaldab, hoidke asfaltist eemale. Selge põhjendus sellele - asfalt ei ole loomulik keskkond. Asfaldile tasub sattuda ainult siis, kui muid valikuid ei ole. See on liialt kõva ja uinutavalt sile. Pidevalt üks ja sama keskkond, sama kiirus, sama jooksuasend, eriti kui see on vale ja tekitab liialt palju lisapingeid jalgades või kehas - on väga hea valem tekitamaks selliseid pingeid, mida võib nimetada vigastusteks.

Vahelduv maastik, vahelduv jooksukiirus - mida rohkem on vaheldust, seda vähem on vigastusi. Sest sellise jooksustiili valikul ei satu pingesse jooksuhetkel üks ja sama koht kehas. Pinge jaguneb palju tervislikumalt. See on põhiline lähtekoht, miks maastikul parem joosta on.

Ometigi kergliiklusteid rajatakse ja suuremas osas on need kõik kaetud just asfaldiga.

Jah. Aga tegelikult me peame olema tänulikud, et neid üldse rajatakse. Eraldi küsimus on see, et kui palju erinevaid teid annab teha selleks, et kõik rahul oleksid. Me räägime ikkagi rulluisutajatest, ratturitest, jooksjatest, kepikõndijatest, noortest emadest titevankritega…

Selles mõttes on asfaltkattega kergliiklusteede näol tegu universaalsete rajatistega?

Just. Ei saa öelda, et see jooksmiseks ideaalne on, aga kõigil on võimalik neid kasutada mõistlikkuse piires. Ei saa öelda, et asjad Tallinnas selles mõttes ka halvasti oleks ja et vahelduva pinnase osas valikut pole. Üsna palju on rajatud liikumisradu ka parkidesse ja metsadesse. Järjest enam on ka pehmel ehk loomulikul pinnasel jooksuradu.

Kuhu soovitaksid Tallinnas jooksma minna?

Kaks levinumat on Harku ring koos Nõmme spordikeskuse ja metsaga ning teine on Pirita velotrekilt algavad rajad. Need on kaks piisavalt pikkade radadega head jooksukeskkonnad, kus saab valida piisavalt pika distantsi tervisejooksuks. Võimalik joosta, et üks ja sama ei korduks. On veel ka Kadrioru park, kus pole ka üksnes asfalti vaid ka kiviklibuga katet, mis on selgelt pehmem kui asfalt.

Mis võib juhtuda jooksjaga, kes on valinud vale jalatsi või jookseb jooksmiseks mitte mõeldud jalanõudega?

Head jalga ei riku ka vale jalats ära. Vähemalt mitte kohe. Pigem ongi küsimus nendes inimestes, kellel on ettevalmistus nõrk, ehk siis ka alusvunament on nõrgaks jäänud. Räägime siis kas juba liiga vähesest jalgade jõust, ka pöidade ja kogu keha stabiilsusest ja sellele lisanduvast kehakaalust.

Kui paneme liiga suure kehakaalu liiga nõrgale vundamendile ehk jalgadele, siis kusagil annab see vundament järgi. Ideaalis võiks jalanõu sel nn vundamendil aidata tasakaalus püsida, vähemalt soodustada seda. Aga seda on ka vale jalanõu valikuga võimalik vastupidises suunas mõjutada. Ehk siis veel hullemaks viia - ebastabiilsus suureneb veelgi.

Tihti joostakse üldsegi mitte kahjuliku jalanõuga, aga ta lihtsalt ei vasta eesmärkidele. Mugavus ei ole see, mis võiks olla. Kui mugavus on väga paigast ära, siis kaob ka motivatsioon ära.

Too mõni näide?

Kui lapsele panna jalga juba väikseks jäänud jalanõud, mis tihtipeale ka juhtub - vanemad ei viitsi võib-olla liigset tähelepanu pöörata, siis lõpptulemus on see, et lapsel on ebamugav ja ta ei taha liikuda, joosta. Ta ei oska võib-olla isegi väljendada seda, et tegelikult on asi väikses jalanõus.

Täiskasvanutel see näide nii drastiline ei ole, aga põhimõte on sama. Ebamugav jalanõu võib põhjustada piisavalt ebamugavust, et mõjuda motivatsioonile negatiivselt.

Mida peaks jälgima jooksudressi valikul?

Kihiline riietumine on hetkel universaalselt hea riietumise võti, mis tähendab seda, et aluskiht on võimalikult ihuligi ja vett (higi) mitte imav. Ideaalis tõstab ta higi kehapinnalt eemale. Ei tohiks tekkida ei alajahtumist ega ülekuumenemist. Seda saab reguleerida juba järgmise kihiga, mis on vastavalt olemas või mitte.

Eriti oluline on see Eesti vahelduvas kliimas. Parim riietus on see, mis vastab väljas valitsevale olukorrale. Kõige keerulisemad aastaajad spordiriiete valikul on meie nn igavene kevad ja igavene sügis. Ilus talve- ja suveilm tavaliselt probleeme ei tekita. Tekitab selline vahelduv ja ettearvamatu kliima.

Tuulefaktor - kui on ikka väga tugev tuul, siis see jahutab keha maha. Selle vastu peab juba seadma mingi väliskihi, samas ei tohiks tekkida kilekoti efekti, et all tekkiv niiskus välja ei pääse. Kui ei pääse, siis oleme ikka märjad, hoolimata sellest, mis meil teise kihi all on.

Temperatuur, mis palju kõigub, on samuti oluline faktor. Liikumisest tekkiv soojus on veel omaette faktor, millega tasuks arvestada. Kihiline riietumine on hea ka sellepärast, et alati on võimalik kihte vähendada. Kihid peavad olema võimalikult õhukesed, aga jooksmise puhul on ühe kihi erinevus juba väga suur erinevus.

Ehk peaks harrastusjooksja erinevale pinnasele lisaks proovima ka erinevaid ilmastikuolusid?

Loomulikult, miks mitte. Samas ei tasuks end siin viimse piirini proovile panna ja päris ekstreemseid ilmastikuolusid proovida. Võib ju kõva vihmaga välja minna, aga oluline on jällegi riiete valik. Kui see on vale, siis on paduvihmas jooksmine hea võimalus haigestumiseks.

--

Tallinnas jooksmas käivad Postimehe töötajad märkisid, et teiste jooksuradade seas näiteks ka Kultuurikilomeetrit, millel on paras pikkus ning mida saab vajaduse pikendada ka Kalamaja parki. Rajal on suurepärane jalasõbralik kate ning asub eemal autoteedest ja mürast.

Ka märgiti kergliiklusteed Rahumäel, mis kulgeb endisel kitsarööpmelise raudtee tammil ja mis hiljuti pikendati Astanguni. Samuti Rocca al Marest Pelguranda kulgev kergliiklustee, ka Nõmme-Harku metsarajad ja Järve metsa jooksuring on Tallinnas jooksjate lemmikud.

Tallinnast veidi väljas Kiili vallas Kangru külas leidub hea puithakke kattega jooksurada. Pikkus on sel täpselt üks kilomeeter ning asub metsa vahel ja tänu pehmele kattele sobib ka neile, kel põlvedega probleeme.

--

Võib öelda, et jooksmine peaks olema ennekõike mugav, lõbus ja motiveeriv tegevus. Kui miski neist positiivsetest märksõnadest puudu on, siis tasuks ehk mõelda oma jooksutehnikale ja varustus üle vaadata.

Ehk on Jooksueksperdi konsultandi Tarmo Torimi väikese lapse pigistavate jalanõude näitel toimumas sama ka sinuga, et motiveeritus läheb alla ebamugavuse tõttu. Siis oleks mõistlik meenutada esimest jooksukogemust ja võrrelda seda praegusega - kui emotsioon kuuldes sõna «jooksmine» seostub sunduslikkuse ja ebameeldivusega, siis pole probleem enamasti mitte jooksjas vaid tema jalanõude ja riiete valikus. Ehk ka raja valikus. Et oma jooksmisele uus hingus tuua, tasub Jooksupartnerit külastada küll. Lähemalt uuri SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles