Praeguse Tatari ja Allika tänava ristumiskoha piirkonnas asus Karja allikas, mida mainitakse juba 13. sajandil. Arheoloogiliste uurimiste põhjal on selgunud, et Karja allikast suundusid erinevatel aegadel joogiveekanalid Karja ja Harju väravate juurde. Hea maitsega vett veeti vaatidega linna elanikele.
Kuigi sellesse piirkonda oli juba Rootsi ajal rajatud hooneid, paiknesid nad näiteks Tatari ja Kentmanni vahelises kvartalis, peamiselt tänava ääres. Kvartali keskosa hoonestamist takistas eelkõige liigniiskus. Seda kinnitavad ka vanad linnaplaanid, eriti aga Friedrich Eurichi 1880. aasta plaan. Suurem tiik asus Allika 1 ja 3 kruntide kaugemas osas.
Allika tänava saksakeelne nimi Quellenstrasse pärineb vähemalt 1890. aastatest. Eesti keeles kandis tänav algul Hallika tänava nime (1908). Tänapäevane nimevorm võeti kasutusele 1923. aastal.
Esimesed majad Allika tänavale rajati Tatari tänava nurgale. Näiteks Allika 14 maja ehitati 1895. aastal. Suurem ehitusbuum algas 1899. aastal, kui alustati Konstantin Wilckeni projekti järgi Allika 12 kahekorruselise elumaja ja abihoonete ehitamist. Samal aastal alustati Allika tänava majade ühendamist kanalisatsiooniga.
Sealsed elumajad olid enamasti rõhtpalkseinte ja viilkatusega. Erandiks oli Allika 3 tagumine maja, mis oli ehitatud telliskividest. Kelpkatused olid Allika 9 mõlemal majal ja Allika 5 tagumisel majal. Allika 5 tänavapoolne maja oli murdviiluga ja Allika 3 hoovipoolsel majal oli ühepoolne kaldkatus. Fassaadid olid enamasti rohelised või pruunid. Allika 12 oli bee ja Allika 6 mõlemad majad hallid.
Underi maja teadmata
20. sajandi algul hakkas see piirkond saama haritlaste linnaosa ilmet. Allika tänaval elas enne Moskvasse siirdumist luuletaja Marie Under. Tema maja hävis hiljem tulekahjus. Kahjuks ei ole täpselt teada, millises majas poetess elas.
Tatari 17/Allika 1 tegutsesid Esimese maailmasõja ajal Toomkooli ettevalmistusklassid ning samas majas oli ka Eestimaa Kubermangu Luteri Kiriku Õpetajate Selts. Aastatel 19181919 tegutses seal Hansa kool, kus õppis ühtekokku 59 õpilast. 1919. aastal alustas seal tööd Tallinna 14. Algkool. Kuulsa tütarlastekooli esimeseks juhatajaks oli Amalie Kuus.
Eesti Vabariigi algaastatel elas Allika 2 baltisaksa kirjandustegelane, tõlkija ja näitejuht Arthur Behrsing. Esimese maailmasõja ajal oli ta Tallinna Toomkiriku õpetaja ja vabariigi algusaastail ajalehe Estländische Zeitung toimetaja.
Selle ajalehe esimeses numbris 3. novembril 1919. aastal avaldati esiküljel Saksa saadikute deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta. 19201921 oli ta Tallinna Hansa kooli juhataja, 1921. aastal siirdus ta Viljandisse, kus asus tööle saksa eragümnaasiumi direktorina.
Behrsing avaldas luuletusi Erich Grote nime all. Tema näidend «Sõjavang» lavastati ka Tallinna Saksa Teatris. Suurema tunnustuse sai ta kirjandusloolase ja kriitikuna. Ta tõlkis saksa keelde Marie Underi, August Gailiti, Friedebert Tuglase jt loomingut.
Allika 3-1 elas hiljemalt 1908. aastast kuni 1940. aastani koolitegelane Timotheus (Timotheos) Kuusik. Õpetajana töötas ta 1882. aastast kuni 1933. aastani, ning loobus ametist, olles saanud 70-aastaseks. Ta koostas sõnaraamatuid, sealhulgas juba 1903. aastal eesti-vene ja vene-eesti sõnastiku, tõlkis peamiselt vene klassikute jutustusi, avaldas lasteraamatuid ja jutustusi ajalehtedes, asutas ning juhtis laulukoore ja näiteringe.
Samas majas elas Kuusiku poeg Aleksis (Aleksei) Kuusik, kes oli hiljem tuntud koolitegelane, füüsika-, matemaatika- ja kosmograafiaõpetaja ning koolijuht. Ta oli 19191940 ja 19441946 Gustav Adolfi kooli direktor. Timotheus Kuusiku teine poeg Vladimir Kuusik oli Viljandi, Tartu ja Tallinna ringkonnakohtu esimees.
Allika 3 elas 1930. aastate keskel ka Timotheus Kuusiku lapselaps, hilisem graafik Vive Tolli. Samas majas korteris 2 elas 1930. aastate lõpus ja 1940. aastate alguses Maria Padva. Ta oli Vene Kirjandusringi juhatuse liige ning Vene Teatri- ja Muusikaseltsi vastutav korraldaja. Majas tegutses 1920. aastatel ka Vabaduse Juubeli segakoor. 1923. aastal oli kooris 36 lauljat.
Allika 5 tagumisse majja rajati 1904. aastal Allika baptisti kogudus. Koguduse protokolliraamatuid lehitsedes selgub, et esialgu juhtis kogudust Eduard Moring, kes ise elas aadressil Tatari 24. Aastatel 19061910 oli koguduse eesotsas A. Kuusik, 19101911 uuesti Moring, 19111918 A. Johannson ning 19181920 J. Kadastik.
Baptistide kasvulava
Allika kogudusel olid osakonnad Järlepal, Paides, Türil ja Kurkses. Koguduse juures tegutses 1904. aastast pasunakoor, 1906. aastast laulukoor ja 1909. aastast keelpilliorkester. 1922. aastal kasutas Allika 5 ruume ka Petesda kogudus.
Kümme aastat hiljem ühinesid need kaks kogudust. Koguduse jutlustajaks sai alates 1930. aastast Osvald Tärk. Kogudus suurenes 1930. aastate keskpaigas 302 liikmeni ning päevakorrale tõusis suuremate ruumide hankimine. Allika 5-6 asus 1920. aastate algul ajakirja Noorte Elu toimetus.
Nõukogude ajal otsustati Tallinna vabakogudused koondada vanalinna Oleviste kirikusse. 17. septembril 1950. aastal oli esimene pühapäev, mil Allika koguduse palvemaja jäi tühjaks ja koguduse liikmed ruttasid Oleviste kiriku poole.
Allika 6-3 elas 1930. aastate algusest 1940. aastate alguseni usu- ja koolitegelane Leopold Raudkepp. Ta oli ärkamisaja tuntud tegelase, Ambla köstri Aleksander Friedrich Raudkepi poeg. 19191936 juhatas ta Tallinna Kaarli koguduse gümnaasiumi. Leopold Raudkepp oli IIV Riigikogu liige ja oli Kristliku Rahvaerakonna häälekandja Kodumaa Hääl peatoimetaja.
Samas majas korter 4 elas 1930. aastate teisel poolel reservkolonel August Steinberg, kellele anti Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest I liigi 3. järgu Vabadusrist. 19211930 oli ta Eesti lennuväe ülem, seejärel Kaitseliidu staabi IV osakonna ja 3. diviisi staabi ülem.
Tunnustatud erakoolid
19161919 tegutses Allika 10-2 Ljubov Elmanoviti eraalgkool. Selle erakooli õppekava muutsid 1918. aasta septembris Saksa ja 1919. aasta novembris Eesti võimud. Kolmeklassilises koolis õppisid nii tütarlapsed kui ka poisid. 1918. aastal oli koolis 56 õpilast, peale selle oli kooli juures tegutsenud lasteaias veel 11 last. Koolilastest olid 50 eestlased.
Suurt tähelepanu pöörati keelte õpetamisele. Näiteks õpetas prantsuse keelt veitsist pärit Louise Perrière, kes ise elas läheduses. Koolijuhataja Elmanovit elas Allika 10.
Raske uskuda, et samas korteris alustas 1. septembril 1918 tegevust ka Ella Hirschi eramuusikakool. See kool oli tegutsenud ka varasematel aegadel, kuid näib, et õpetus vahepeal peatus.
Selles koolis õppis 50 last ning õppemaks kõikus 25 ja 50 marga vahel kuus, sõltuvalt vanemate majanduslikust olukorrast. 50 lapsest oli 30 juuti, neli venelast, kaks lätlast ja 14 eestlast. Vaatamata sellele toimus õppetöö eesti keeles. 1918/1919 õppeaastal oli koolil neli õpetajat, 1. jaanuaril 1920 juba kaheksa.
Muusika linnasüdames
Hirschi eramuusikakoolis on eri aegadel töötanud paljud silmapaistvad muusikud nagu näiteks Adolf Tammann, Lilian Saks, Alfred Papmehl, Dionyssi Orgussaar, Klara Pressnikoff, Vladimir Padva jt. Koolis õpetatavate erialade seas olid laulmine, klaveri-, viiuli-, tello- ja flöödimäng, muusikateooria, plastika ja ballett.
Eramuusikakooli kõrget taset tõendab seegi, et Estonia teatris korraldati mitu korda kooli õpilaste kontserte, mille piletitelt saadud tulu aitas kooli väljaminekuid katta. 1920. aastate keskel õppis seal 75 õpilast. Sel ajal tegutses kool juba Toompeal.
1940. aastate esimesel poolel elas selles korteris helilooja Juhan Jürme. Tema loomingu kandva osa moodustavad piibliainelised vokaalsümfoonilised teosed. Populaarse «Rukkiräägu» autor hukkus Tallinna pommitamise ohvrina 25. märtsil 1943.
Allika tänaval oli palju aedu. 1930. aastate lõpus oli seal aedade osakaal 31 protsenti. Süda-Tatari puitasumis oli see 32 protsenti. Valdavalt olid Allika tänaval viljapuuaiad. Suurim viljapuuaed asus Allika 9 kinnistul ja see oli 1360 ruutmeetri suurune.
Allika 1 viljapuuaed oli ligi 1000 ruutmeetri suurune. Hoonestustihedus oli sellel tänaval 37 protsenti ning puitasumis tervikuna 35 protsenti.