Maha prantsatanud lennumasina tõstsid padjad taas õhku

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soe söök toodi meestele kohapeale.
Soe söök toodi meestele kohapeale. Foto: Liis Treimann

«Alles mõne tunni eest ju sõime! Tõmbame selle jama välja ja siis puhkame,» kõlas lootusrikkalt ühe päästetöötaja hääl, kui abitult jääl seisvat lennukit oli taas kümme meetrit kaldale lähemale sikutatud. Sel hetkel oli päästeoperatsioon aga alles poole peal.

Eile kella kolmeks päeval olid paarkümmend südikat päästetöötajat juba seitse tundi võidelnud tuule, niiskuse ja aurustuva kütusevinguga. Ja loomulikult transpordilennuki AN-26 endaga.



Hommikul sündmuspaigal käinud Poola ajakirjanik oli õnnetusest nii šokeeritud, et rebis arusaamatul põhjusel kaelast lipsu ja poetas selle järvejääle. Kaotatud kaelasidet märkas ta alles tagasi kodumaale  pöörduvale lennukile rutates. Sagimist ja südikat tegutsemist oli Ülemiste küntud järvejääl lennuki ümber küllaga.



Kui õnneliku õnnetuse päeval ehk neljapäeval, mil Soomest Eestisse lennanud transpordilennuk tegi mootoririkke tõttu hädamaandumise, jõuti teha ära kõige suurem töö – lennuk stabiliseerida, kütus välja pumbata ja lennuk sada meetrit kaldale lähemale tõmmata –, siis eile oli ees veelgi raskem osa. Kuigi teekond kaldani oli poole lühem.



Mida rohkem kalda poole, seda paksemaks jääkiht muutus. Üks lennuki telikutest oli aga jää taha kinni jäänud ning armetus seisus lennuvahendilt jäämurdja rolli oodata oli liiast. Seega tuli kergitada paremat tiiba, et telik kätte saada. Selleks toodi kohale prussid ja lennubaasist ka õhkpadjad.



Korraks käis päästetöötajate peast läbi ka mõte telik läbi lõigata, aga kuna maandumispõrutusele vastu pidavad rattad on üks lennuki tugevaim osa, polnud päästjatel lõikevahendeid, millega lennuk telikust vabastada.



Sulailm muutis ligipääsu kaldale peaaegu võimatuks. Üleeile jäid sündmuspaigale sõites mudasse kinni üks veok ja politseiauto. Üleeile katkesid ka trossid, millega lennukit kalda poole sikutati. Kogu päästeoperatsiooni üldmaksumusest annab aimu ainuüksi see, et üks tõmbetross maksab 26 000 krooni. «Jube kallis... jube kallis,» vangutasid päästeametnikud päid.



Eile mõni minut pärast kella 15 oldi aga töödega nii kaugel, et kaks veokit võisid lennuki tiibade taha kinnitatud trosse tirima hakata. Peaaegu kõik päästeametnikud ja meediaesindajad käsutati abitu, nukra ja isegi süüdlaslikuna mõjunud lennukiromust 150 meetri kaugusele. Kõike seda ohutuse tagamiseks, sest kui trossid oleks taas katkenud, olnuks nende edasine õhulend ettearvamatu.



Midagi juhuslikku ei olnud aga üleeile hommikul poolakast piloodi käitumises. Lennukit vaadates tõdesid lennueksperdid, et tegemist oli tõelise profiga: hädamaandumisel kergitas ta lennuki esiotsa ilmselt ülespoole ning üritas tagumise osaga sujuvalt jääle liuelda. Säärane «liuglemine» lõikas maandumisteekonnal aga järveäärset võsa nagu saega.



Kell on 15 läbi ja kaitseväe rasketehnika hakkab ettevaatlikult sikutama. Käib kõva raksatus. Trosside ja koormusrihmadega varustatud lennuk üritab pingele vastu pidada. Esimene nõks on tehtud ja lennuk ei vaju. Trossid peavad.



Päästeametnikud on peaaegu rõõmsad. Järgneb vaikus, mil trosse veelgi paremasse asendisse seatakse. Õhkpadi parema tiiva all toetab lennukit veel vaid ühe äärega. Veel üks nõks, lennuk liigub ja padjast pole enam kasu. Aga lennuk ei vaju. Kogu lennuki kere ragiseb.



«Päästame, mis päästa annab,» ütleb keegi päästetöötajate raadiosaatjates. Aga nüüd lennuk vajub... Koormusrihmad annavad järele, kallid trossid peavad aga endiselt.



«Tõmbamine töötab kõige paremini! Tõmbame, saame sentimeetri ikka kaldale lähedamale,» kõlab raadiosaatjates. Tekib pikem paus. Mehed märgivad, et vesi on lennukis. Kõigile takistustele vaatamata ei jäeta jonni ja kahe tunni möödudes on lennuk kaldal.



Eilseks oli ka selge, et Ülemiste Vanakese koduvee elustikule ja kvaliteedile pole õnnetus kahju tekitanud. Täpsemad proovid veel küll selguvad, sest eile puurisid proovivõtjad järvejäässe mitu auku, et lisakinnitust saada.



Mis saab aga lennukist? Lennuki kaldalejõudmisega lõppes päästeameti töö ja edasine on kindlustuse asi. Nii nagu avarii läbi teinud autogi puhul. Kindlustus saab romu endale, see lammutatakse kaldal lahti ning osad tehakse rahaks.


Selge on see, et lennumasina päevad on loetud.



Rääkimata sellest, et tegelikult on seda tüüpi lennukitel Euroopas lendamine keelatud. Eriluba, mille omanikud Poola transpordilennukile välja olid nõudnud, ei läinud seekord kalliks maksma – ellu jäid kõik kuus meeskonnaliiget.



Poola transpordilennuki õnnetus


•    Helsingist Tallinna jõudnud Poola lennufirma Exin transpordilennuk AN-26 tegi neljapäeval kell 10.18 hädamaandumise Ülemiste järvel. Kullerfirma DHL kaupa vedanud lennukil streikis vasak mootor. Kuuest pardal olnud meeskonnaliikmest sai kergelt vigastada lennuki kapten.



•    Maandumisel said viga lennuki tiivad, mistõttu hakkas jääle voolama kütust. Ligi 24 tonni kaalunud lennuk hakkas vaikselt vajuma läbi järvejää. Kell 10.21 õnnetusest teate saanud Põhja-Eesti päästekeskus saatis kohale operatiivkorrapidajad, neli päästemeeskonda ja kiirabibrigaadid.



•    Kella 13.20ks olid päästjad suutnud peatada lennuki vajumise. Lekkiva kütuse kogumiseks paigaldas päästeamet jääle absorbentmatid ja -poomid, lekkekohtade alla asetati kogumisvannid. Päästjad tõid kohale seadmed kütuse ümberpumpamiseks.



•    Kella 20ks oli lennuk kütusest tühjaks pumbatud ning alustati selle kaldale tõmbamist. Selleks kasutati ASi Temiir ekskavaatorit. Kella 23ks oli lennuk tõmmatud viiskümmend meetrit kalda poole. Seejärel tekkis probleeme, korduvalt purunesid trossid.



•    ASi Temiir tehnika vahetasid välja kell 23.15 sündmuskohale saabunud kaks Eesti kaitsejõududele kuuluvat masinat Recovery. Lennuki kalda poole pukseerimine jätkus kella ühe ajal öösel. Kaldale lähenedes muutus lennuki liigutamine raskemaks ning kell 5.15 päästetööd peatati.



•    Töö jätkus eile kell 15, vedada oli vaja veel umbes poolsada meetrit. Kohale toodi kaks universaalset kraanat ja vintsiga varustatud 20-tonnise tõmbejõuga Saksa päritolu puksiirmasin Mercedes-Benz Actros 4150. Järvejäässe vajunud lennuki tõstmiseks tõmbekõrgusele telliti õhuväest spetsiifilised pontoonid. Lisaks tellis päästeamet kohale 60-tonnise tõmbevõimega trossid. Kella 17.15ks oli lennuk veetud kaldale.



Allikas: päästeteenistus, PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles