Ülemiste järvel toimunud lennuõnnetusest eile kokkuvõtteid teinud päästeamet jõudis koos oma koostööpartneritega järeldusele, et ühistegevust võib heaks hinnata.
Päästeamet: hinnang koostööle on hea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasel pressikonverentsil nimetas päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu hädamaandumise teinud Poola lennuki AN-26 järvejäält äralohistamist ideaalseks õppuseks, mis kestis kokku 32 tundi.
Koostööpartnerid esitasid päästeametile kokku arveid 235 000 krooni eest. Trossid ja tropid läksid maksma 65 000, prussid 15 000 ning firma Temiir rasketehnika 27 000 krooni. Kaitsevägi tahtis saada 15 000 krooni ning reostuse kõrvaldamisele kulus 80 000 krooni. Sellele lisandusid veel muud kulud. Tallinna Vesi arvet ei esitanud.
«Neil ju raha natuke on ka,» kommenteeris veefirma käitumist tänasel pressikonverentsil siseminister Marko Pomerants.
Ülemiste lennuõnnetusest kokkuvõtteid tehes ütles Tammsalu, et päästeametil võiks olla senisest parem ülevaade kättesaadavatest ressurssidest. Näiteks kaitseväega tuleks edaspidi rohkem infot vahetada.
Ta lisas, et päästeametil ei ole mõtet ega ka võimalusi soetada endale kõikvõimalikke masinaid, mehhanisme ja muid vahendeid igasuguste õnnetuste tagajärgede kõrvaldmiseks.
«Üks puudujääk oli see, et me ei suutnud tagada nii oma töötajate kui teiste inimeste, näiteks ka ajakirjanike piisavat ohutust,» märkis Tammsalu.
Nii Tammsalu kui päästeameti peadirektor Kalev Timberg rõhutasid mõnede eripäästevahendite soetamise vajadust. Eriti oleks vaja tõstepatju. Lennuki järvelt äralohistamisel kasutati Ämari lennuväljalt kohale toodud patju, kuna ka Tallinna lennuväljal neid polnud. Samasuguseid patju oleks tarvis olnud kraavi läinud gaasiveoki ülestõstmisel. Timbergi sõnul maksab üks tõstepatjade komplekt 5 - 6 miljonit krooni.
Minister Pomerants ütles, et päästjad ning kõik nende koostööpartnerid said lennuõnnetuse tagajärgede kõrvaldamisega hästi hakkama, kuid alati annab oskusi veel «tuunida». Peamiste õnnestumistena nimetas ta, et inimohvreid ei olnud ning looduskeskkond kannatada ei saanud. Kuna plahvatust või tulekahju ei tekkinud, jäid ära raskemad tagajärjed. See, et lennuk tuli juppideks lõigata, oli päris loogiline.