Reportaaž Ronimisministeeriumist: lõpus värisesid käed nagu paadunud joodikul

Jonatan Karjus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teisipäeval avati šampanja, lindilõikamise ja ministri osavõtul pealinnas uus ministeerium, kus ronimine ei ole mitte võimalus, vaid kohustus. Postimehe reporter käis seda omal nahal proovimas. Vaata videot!

Ootasin nagu ärev poisiklutt jõuluvana ootuses võimalust ise turnima minna. Võrumaal sirgununa olen ma Mowgli kombel koduõue pihlaka otsas kõõlunud tunde ja ei tohiks raske olla taamal asetsevaid seinu vallutada

Vahetasin õhinas tööriided mugavate dresside vastu ja surusin jõuga jalga number väiksemad ronimissussid. Number 44 oli kõige suurem saadaolev jalats, suuremad numbrid pidavat alles teel olema. «Kui pisar silmanurka ei tekkinud, siis on parajad,» sõnas abistav instruktor. Tuletasin endale meelde, et sain kolleegi tõelise mehe testis tubli arvu punkte, säilitasin enesedistsipliini ja mõtlesin, et ma pole mingi lodipüks – mees kannatab.

Uhked ronimisjalatsid jalas, siirdusin fuajeest halli, mis meenutab oma olemuselt midagi koopa sarnast. Pehmel bordoopunasel põrandal ootas mind Ronimisministeeriumi juhataja Mariana Mutso. Mariana näitas ette, kuidas ronimine peaks välja nägema, ta liikus elegantselt ja kergelt, liikumine oli loomulik ja vaba. Saabus minu kord, väike kahtlus hinges haarasin jõuliselt nukkidest ja tõukasin ennast lae suunas.

Järgneval pooltunnil turnisin teokiirusel mööda mitmeid seinu ja vaatasin kadedusega teisi ronijaid, kelle liikumine tundus palju loomulikum, kui minu kohmakas tegutsemine. Õnneks päästis mind suuremat sorti häbist välja minu pikkus. Ronida on kergem, kui haardeulatus on suurem.

Enesekindlus kasvas lihtsatel radadel ronimisega mühinal ja ühel hetkel tundsin ennast nõnda vägevana, et suudan üksnes vasaku käega end üles tõmmata ja paremaga nukist haarata. Tulemus oli ettearvatav, kukkusin kolinal alla, avastades ennast paar sekundit hiljem põrandal, tagajärjeks kahe sentimeetri pikkune nahariba, mis oli minu sõrmelt kadunud. Mariana küsis murelikult, kas soovin plaastrit. Ei soovinud, jube häbi oleks sellise kriimustuse pärast end naisterahval tohterdada lasta.

Järgnevaid seinu ronides mõistsin, et tegemist pole lihtsalt lõbusa ajaviitega, vaid tõsise trenniga, mis nõuab koordinatsiooni ja jõudu. Olulist rolli mängib tehnika ja oskus eesolevaid probleeme lahendada. Minul kaks viimast puudusid ja tirisin ennast lihtsalt brutaalse jõuga seinast üles, lõpuks meenutasid käed pehmeks keedetud makarone. Üht negatiivse kaldega seina proovisin neljal korral, kuni lõpuks kuidagi õnnestusin. Ramm rauges kiiresti ja otsustasin, et lõpetan positiivse emotsiooniga. Viskasin Marianaga patsu ja tänasin teda suurepärase õpetamise eest.

Pärast ligikaudu kolmveerand tundi ronimist sai naha korralikult märjaks. Kõige rohkem vatti said randmed, milles voolas vere asemel vist juba rohkem piimhapet. Trenn andis tunda veel tund aega pärast lõppu ja käed värisesid nõrkusest nagu mõnel paadunud joodikul.   

Valminud ronimishallis on 400 ruutmeetrit ronimisseina ja 2500 ronimisnukki, millest saab kombineerida erinevaid radasid. Radu plaanitakse muuta vähemasti korra kuus, et ronimine ei muutuks üksluiseks. Halli oodatakse ronimisentusiaste, alternatiivsete spordialade harrastajaid ning ka lihtsalt meelejääva elamuse otsijaid. Ronimisministeerium asub pealinnas aadressil Tartu maantee 80e.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles