Maailmakuulsa helilooja tütar vaimustus Tallinnast

Rahvusooperis Estonia väisasid "Tsirkusprintsessi" esietendust helilooja tütar Yvonne Kalman, kultuuriminister Urve Tiidus, rahvusooperi nõukogu juht Eri Klas, Estonia direktor Aivar Mäe, heliloojad Tauno Aints ja Imre Sooäär jpt.

FOTO: Martin Ilustrumm

Imre Kálmáni opereti «Tsirkusprintsess» esietendus rahvusooperis Estonia tõi Eestimaale kauge külalise: päikeselisest New Mexicost saabus etendust kaema ka helilooja tütar Yvonne Kálmán.

Naine tervitas publikut eesti keeles ning kiitis lühivestluses Postimehele Eestimaa ilu, Estonia teatrit ning jagas tunnustust ka lauljatele. «See on mu esimene Eesti visiit, tahtsin siia väga tulla - Eestis on ka talvel väga ilus,» leidis ta.

Hoolimata sellest, et Yvonne oli alles laps, kui tema isa 1953. aastal suri, on ta Estonia etenduse tarvis jaganud isast palju ilusaid ja sooje mälestusi. Tema jutust kumab läbi suur armastus ning austus isa ja tema loomingu vastu. Vähesed teavad, et säravate meloodiate taga peitis end sügav kurvameelsus, mis tabas kõiki, kes olid 1938. aastal toimunud Austria annekteerimise ja Hitleri julma juudivaenuliku režiimi tõttu sunnitud kodumaalt lahkuma. «Minu isa oli üpris vana, kui ma sündisin. Tema karjääri tipp oli selleks ajaks möödas ning peagi pärast minu sündi kolisime Šveitsi ja sealt edasi Pariisi. Õnneks oli minu kohver kerge: mähkmed ja mõned titeasjad,» meenutab ta kavalehel avaldatud intervjuus.

«Lapsepõlvest mäletan, et mu isal oli väga raske – ta armastas Viini ja Budapesti, kus möödusid tema heliloojakarjääri parimad aastad. Ühel päeval keelati tema muusika esitamine ja ta tundis end hüljatuna. Uuesti alustamine ei olnud kerge: Šveitsis ei saanud me elamisluba ja Pariisi minnes oli isal keeleprobleem. Kui rääkima õppisin, oli minu esimeseks keeleks prantsuse keel, nii et isa vajas minuga suhtlemiseks tõlki... Edasi kolisime USAsse, mis on minu koduks siiani.»

Siiski meenuvad tütrele esimesena isa südamlikkus, säravad sinised silmad, hea huumorimeel ja armastus looduse ning koerte vastu. «Meil oli alati koer, kellega jalutamine oli igapäevane ühine rituaal. Kõndisime järgmise kvartali kondiitriärini ja isa ostis sealt endale maiustusi, mida poleks tohtinud süüa. Meil oli koos väga tore.» Nii nagu kunagi lapsepõlves armastas Imre Kálmán kuulata õe mängu klaveri all istudes, puges ka Yvonne isa musitseerimise ajaks instrumendi alla. «Jalutades tuli talle sageli pähe mõni meloodia ja pidime koju tagasi minema, et ta saaks selle üles kirjutada. Siis istus ta klaveri taha ning mina koeraga selle alla. Kui isa oli lõpetanud, küsis ta: «Noh, kuidas teile meeldis?» See oli lõbus. Isegi nüüd, mil möödunud on nii palju aastaid, tulevad seda meenutades pisarad silma.»

Kuigi kerge muusika oli see, mis Kálmáni kuulsaks tegi, unistas ta noorena sümfoonilise muusika loomisest. «Kuulates ükskõik millist Kálmáni operetti, on see täis kummitama jäävaid viise. Temaga oli sama lugu – ta lihtsalt ei saanud neid peast välja. Isa soovis kirjutada sümfooniaid, kuid meloodiad n-ö segasid teda,» rääkis helilooja tütar.

Yvonne’i eesnimed on justkui austusavaldus kõigile Kálmáni tuntumate operettide kaunitele kangelannadele. «Yvonne Sylva Mariza Josephine Kálmán. Vanemaks saades jätsin alles vaid Yvonne’i, sest allkiri sai liiga pikk. Lihtsalt Yvonne Kálmán ja Yvonneka, nagu mu isa mind kutsus. Armastan kõiki oma nimesid, milles peegeldub isa loominguline pärand. Niisamuti armastan oma isa tütreks olemist.»

Kui sageli käis Yvonne väikese tüdrukuna isa operettide etendusi vaatamas? «1945. aastal esietendus Broadwayl «Marinka». Olin siis väike, kuid mäletan, kui raske oli lavastamiseks vajalikku raha kokku saada, sest viinlaste hulka kuulus üks tolle aja vihatuim mees [Hitler]. Minu ema oli suurepärane pidude korraldaja ning peagi kirjutasid kõik sõbrad tšekke, et annetada «Marinka» lavale toomiseks raha. Isa istus klaveri taga, libretistid [George Marion jr ja koomik Karl Farkas] tema ümber, ning suitsetas sigareid. Tuba oli nii paksult sigarisuitsu täis, et siseneda oli pea võimatu. New Yorgis käis ta vaatamas kõiki enda operettide etendusi. Läksin temaga sageli kaasa,» meenutas naine.

Kui maailmas on veel teatreid, kus pole kõlanud Imre Kálmáni muusika või publikut, kes pole tuttav helilooja haaravate meloodiatega, tutvustab Yvonne suure armastusega oma isa loomingut. Erinevalt oma vennast, Charles Emmerich Kálmánist ei tegele Yvonne otseselt muusikaga. «Mulle meeldib tutvustada isa loomingut seal, kus seda veel esitatud pole. Austraalias elades õnnestus mul tuua isa teoseid pea kõigi Austraalia ja Uus Meremaa linnade teatrilavadele. Nii põnev on istuda saalis, kus inimesed esimest korda seda teost kuulevad ja tunda, kuidas see neile meeldib. See on minu jaoks väga oluline,» rääkis ta.

«Tahaksin tänada Rahvusooperit Estonia, et lavale on jõudnud suurepärane «Silva» ning nüüd lisandub mängukavva «Tsirkusprintsess» nii minu isa kui ka Georg Otsa mälestuseks. Loodan, et publik võtab selle soojalt vastu ning tuleb seda ikka ja jälle vaatama, et kogeda muinasjutulist õhtut ning lahkuda teatrist õnnelikuna.»

Tagasi üles