/nginx/o/2016/02/17/5057347t1h01fb.jpg)
Hiljuti esitles linnaarhiiv esimese taasiseseisvumisjärgse Saksamaa Liitvabariigi suursaadiku Henning von Wistingahuseni koostatud baltisakslaste mälestusteraamatut «Revali ja Peterburi vahel», mis sisaldab muuhulgas kuulsa meresõitja suguvõssa kuulunud Georg von Krusensterni mälestusi, nende seas Russalka laeva uppumise loo võimalikke tagamaid.
«Nagu räägitakse, pidi ristlejale tehtama Tallinna laevatehases kapitaalremont,» kirjutab Krusenstern. «Vastutavad Vene insenerid ja ohvitserid panid aga selleks ette nähtud summad pihta ja värvisid laeva vaid uuesti üle. Kui nüüd korraga tuli Peterburi admiraliteedist käsk, et remonditud laev peab otsekohe Helsingisse suunduma, otsustasid petised ennekuulmatu kuritöö kasuks. Nad puurisid sõjalaeva keresse augud ja lasid sel ühel tormise päeva õhtul merele minna. Kogu meeskonnale oli antud käsk kajutitesse magama minna. Vaevalt kümme kilomeetrit Tallinnast, kus meri on eriti sügav, läks ristleja äkitselt mõne minuti jooksul kogu meeskonnaga põhja. Ühe kuulujutu kohaselt uhtus meri Aegna saarele vaid vahis olnud ohvitseri surnukeha. Võib-olla ainsa mehe oma, kes teadis seda kõlvatut saladust, sest tema taskuraamatust leiti päevikumärkmed ettekavatsetud põhjamineku kohta, mis pidi toimunud kuritegu varjama.» 1902. aastal püstitati laeva mälestuseks Kadrioru randa Amandus Adamsoni tehtud sammas, mis seisab seal tänini.
Georg von Krusenstern sündis 24. juunil 1899 Otto von Krusensterni ja tema abikaasa Mary peres Peterburis. Eestimaal kuulusid neile Järlepa ja Umbusi mõis. Georg käis 1914-1917 Peetri Reaalkoolis, mida võib pidada tänase Reaalkooli eelkäijaks, kirjutas linnavalitsuse ajaleht Pealinn.
Georg meenutab hea sõnaga oma Eestis käimisi tsaariaja lõpul. Talle meeldisid Eesti lihtsad ja võluvad rannakülad. «Eesti kalurid olid erilist tõugu. Mehed olid enamasti kõhnad ja soonilised, habemeta, parkunud nägudega ning tavaliselt sõnaahtrad, kuid ikkagi sõbralikud ja külalislahked. Naised olid jälle avatud ja paljud neist olid väga ilusad. Pered olid enamasti väga lasterikkad. Silmatorkavalt mõjusid groteskse välimusega kasvueas poisid, kes pidid juba 10-12aastaselt isadele nende raskes ametis abiks olema. Nad lohistasid jalas võimsaid säärikuid ja kampsunid nende seljas olnud liiga suured. Nende kuued olnud paigatud ja püksid lohvakad. Mitu põlve vana viltkübar oli sügavale pähe tõmmatud, varjates helesiniste silmadega nutikat nägu heledate, õlekarva, lõikamata juuste all.»