Valimiskomisjoni esimees: valimiste protseduur pole kuigivõrd muutunud

Uwe Gnadenteich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese valimisringkonna teise valimisjaoskonna valimiskomisjoni esimees Juhan Savi on valimiste läbiviimisel tegev olnud mitukümmend aastat.
Esimese valimisringkonna teise valimisjaoskonna valimiskomisjoni esimees Juhan Savi on valimiste läbiviimisel tegev olnud mitukümmend aastat. Foto: Liis Treimann

Haaberstis asuva esimese ringkonna teise jaoskonna valimiskomisjoni esimees Juhan Savi on valimiste läbiviimise juures tegev olnud aastakümneid. Valimiskomisjoni töö pole aastate jooksul kuigi palju muutunud.


Kuidas Te üldse valimiste juurde sattusite?

1959. aastal olin sõjaväes aega teenimas ja sealt saadeti mind ühte valimisjaoskonda, see oli vist Kehras. Ja sellest ajast on ikka ja jälle tulnud seda tööd teha, mõni üksik kord on vist vahele jäänud. Nõukogude ajal oli valimiste läbiviimine ju töökollektiivide peal. Ühe osa jaoskondade töötajatest komplekteerisid töökollektiivid ja teise osa pedagoogid.
Jaoskonnad tegutsesid nagu praegugi koolides ja asutuste saalides, samuti külanõukogudes.

Mis ülesanded valimisjaoskonna töötajatel nondel aegadel olid?

Asi käis nii, et asutuse juhataja kutsuti välja ja anti käsk kätte. See tähendas asutusele hulka täiendavaid kohustusi. Peale jaoskondade komplekteerimise tuli organiseerida kohale näiteks lauluansambel, kes pidi terve päeva esinema. Meil oli asutuses õnneks oma ansambel, kellega tuli valimispäevaks tuli organiseerida kontsert. Samuti pidi olema puhvet, kus müüdi viinereid ja sprotte ja muud sellist kraami, mida tollal naljalt poest ei saanud. Samuti müüdi jaoskondades defitsiitseid raamatuid, raamatusaba oli alati kõige pikem.

Defitsiitne kaup tuli ilmselt mingit täitevkomitee või partei liini pidi käsu korras. Tollal olid ju igasugused toitlustustrustid ja muud asutused, kes pidid kauba muretsema. Siis ju banaane poes eriti ei müüdud, aga valimispäeval olid jaoskonnas banaanid ja apelsinid müügil.

Jaoskondade juures tegutsesid agitaatorid, kes pidid kõik inimesed läbi käima ja valimistele kutsuma. Tegelikkuses agitaatorid muidugi midagi ei agiteerinud. Nad lihtsalt tegelesid valijate nimekirjade täpsustamisega. Nii nagu praegugi, saadeti ka vanasti valijakaart koju. Aga peale selle tuli veel agitaator, koputas uksele ja ütles, et tuleb sel ja sel päeval sinna ja sinna valima minna.

Need, kes olid lõplikesse valimisnimekirjadesse kantud, pidi igal juhul valimas ära käima. Eelnevalt tehti valimisjaoskonnas valijate mahakandmise protokoll. Sinna märgiti need, kes olid hiljuti surnud või lihtsalt ära sõitnud. Kui kodust öeldi, et inimene on kuskil teises linnas ja ei tule kohe kindlasti valima, siis pandi ta nimekirja ja täitevkomitee kandis ta valijate hulgast maha. Lõplik valimisnimekiri jõudis jaoskonda alles valimiste eelõhtul või nii, kuidas kusagil jõuti. Ja seal kirjas olevad inimesed pidi kõik valimas käima. Kes väga hiljaks jäi, seda ajasid agitaatorid valimispäeval taga. Ega muidu poleks saavutatud nii kõva valimas käinute protsenti nagu, tollal oli.


Kas valimiste läbiviimise tehniline külg on aastate jooksul palju muutunud?

See pole tegelikult kuidagi muutunud. Ikka on samasugused valijate nimekirjad, kus on samad andmed, mis vanasti. Muutunud on ainult nii palju, et vanasti märgiti lisaks perekonna- ja eesnimele ka isanimi, seda nüüd enam ei ole.

Ja e-hääletamine on täiesti uus asi. Kui elektroonilise hääletuse protseduuri süveneda, siis see on küllalt keeruline asi, aga elektrooniline hääletus on nii täpne ja usaldusväärne, et minu meelest võiks valimised täiesti elektrooniliseks teha. Inimene läheb ja vajutab oma nupu ära ja arvuti identifitseerib, et tema käis ja hääletas. Aga see, kellele ta oma hääle andis, pole kellegi asi. Süsteem lööb isikuandmed ja tulemused lahku. Jälgitakse ainult seda, et need inimesed, kes olid nimekirjas ja kellel on õigus riigikogu valida, oleksid valimisnimekirjades. Kui keegi on mingil põhjusel nimekirjast välja jäänud, siis seda rahvastikuregister kogu aeg parandab. Sellist asja, nagu tänapäeval, et keegi tuleb ja väidab, et ta on eksikombel nimekirjast välja jäänud, ma vanadest aegadest ei mäletagi.

Tänapäeval juhtub vahest nii et inimene on hääletanud e-hääletusel, kus ta saab oma häält muuta. Ja mõni tuleb valimispäeval jaoskonda ja arvab, et saab ka siis veel oma häält muuta. Aga kui allkirjalahtrisse on juba märgitud E või V (e-hääletus või väljaspool elukohta hääletamine, siis ei saa enam allkirja anda ja järelikult ei saa ka valimissedelit ja ei saa ka hääletada.

Mis ikkagi on kõige suurem muutus, mis aastakümnete jooksul toimunud on?

Nüüd on kahed valimised: kohalikud ja riigikogu valimised. Ja inimesed mõtlevad, keda valida, aga mitte seda, kuidas valida. See ongi kõige suurem muutus. Vanasti olid sellised arutelud välistatud. Kuskil pandi need nimekirjad kokku ja kinnitati ära. Ja ega valijal valikut ei olnud.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles