Kodutu elab juba aastaid Asula tänava garaažis (1)

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tallinna kesklinnas, Asula tänava taga suvad mahajäetud garaažid, kus elavad kodutud ja kuhu tuuakse pidevalt prügi. Garaažide omandisuhted on sassis, nagu ka seal peavarju leidvate inimeste elud.

Ühes garaažis elav Arno on nii politsei, mupo kui sotsiaaltöötajate ammune tuttav. «Elasin Alevi tänaval üürikorteris, aga leping lõppes ära ja need väikesed majad seal lammutati maha. Mul oli seal pesumasin, pliit ja muu tehnika. Asju polnud kuskile panna, kõik jäi sinna. Tulin ära nii, et ainult kott riietega oli üle õla,» rääkis Arno.

Ta ei mäletagi, mis aastal see oli, kui ta korterist Asula tänava garaaži kolis. Google Mapsi andmetel oli tema kunagine kodumaja 2014. aastal  juba lammutatud.

«Kui maja läks lammutamisele, siis tegin linnavalitsusele avalduse. Et maja lammutatakse maha ja kuna mina olen invaliid, siis palun anda mulle kas munitsipaal- või sotsiaalkorter. Sain sealt väga huvitava vastuse: teid ei võeta järjekorda, kuna esmajärjekorras saavad korteri need, kelle maja läheb lammutamisele, kes on pensionärid või kes on vanglast vabanenud. Invaliidsuspensionär ma juba olen, maja läks lammutamisele. Kas ma pean vangi ka minema, et lõpuks korter saada? Ma ei ole kindel, et see vastuse saatja üldse mu avaldust luges,» rääkis Arno, kes peab kõndides karkudele toetuma.

««Abi» pakutakse küll. Kuskile Männikule mingit magamiskohta. Ma olen üksik, ma ei suuda teiste inimestega ühes ruumis magada. Ma ei suuda haiglas ka olla. Ja selle magamiskoha eest võetakse seal Kauge tänaval 95 protsenti minu pensionist ära. Ja mida ma selle eest saan? Magamiskoha saan ja riided pestakse ära. Ise kiidavad, et me toidame sind ka. Millega nad toidavad? Minge ja proovige seal nädal aega elada, siis saate aru,» ütles kodutu.

Teises garaažiboksis elab mitu meest, kellest «kodus» on vaid üks. Too räägib, et olevat samuti invaliid, kes eriti mingit tööd teha ei suuda ning pension olevat selline, et hea kui söögiks jätkub. Sotsiaaltöötajad pidid talle ööbimiseks pakkuma sedasama Männiku varjupaika.  Mees hakkab kätega vehkima ja ei taha sellest midagi teada. Jälle ilmselt sellepärast, et varjupaik tahab lõviosa pensionist endale saada. Parem elada võõras garaažis ja olla oma vähese raha peremees.

Sotsiaaltöötaja selgitab, et inimese taasühiskonnastamine on mitmeastmeline protsess. Voodikoht varjupaigas on vaid selle esimene aste ning igaüks, kellel vähegi tahtmist, on võimalik sealt edasi liikuda. Aga kui sellisele garaažielanikule korter kätte anda, siis on oht, et ta tunneb ennast seal sama vabalt, kui praegu garaažis. Hakkavad sõbrad külas käima, olukord muutub antisanitaarseks ja varem või hiljem hakkab see naabreid oluliselt häirima.

Juba aastaid garaažis elava Arno jaoks ei tea keegi lahendust. Politseinikud ja sotsiaaltöötajad lubavad talle regulaarselt visiite teha ja jälgida, et mees ikka elus püsiks. Teda võõrast garaažist välja ajada pole mõtet, sest ta koliks lihtsalt veidi eemale mõnda järgmisse boksi.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles