Vaata galeriist, kuidas paks udu kattis Tallinna kõrghooneid.
Fotod: uduvaip rüütas Tallinna tornid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on udu?
Tegelikult ei ole udu midagi muud kui maapinda puudutav pilv. Laias laastus on udu kaht sorti – on radiatsiooniudu ja advektiivne udu. Radiatsiooni- ehk jahtumisudu tekib tugeva jahtumise tagajärjel ning selle eelduseks on peaaegu selge öö, nõrk tuul ja piisav õhuniiskus maapinna lähedal. Udu hajub tavaliselt pärast päikesetõusu mõne tunni jooksul.
Advektiivne ehk sisserännanud udu tekib siis, kui niiske ja soe õhk liigub külmema aluspinna kohale. See on tihedaim ja kestvaim udu. Kuna advektiivse udu teke eeldab õhu liikumist ühest paigast teise, on esialgu vajalik tugevam tuul, mis tasapisi nõrgeneb.
Põnevaid fakte udust Eestis:
- Alates 1981. aastast on pikaajalisim eriti ohtlik udu registreeritud Vilsandil 2002. aasta 6.–7. veebruaril, see kestis 32 tundi ja 26 minutit.
- Üks tihedaim udu oli 19. novembril 1958 Tartus, mistõttu langes Emajõe orus nähtavus 4–6 meetrini ning liiklus tuli katkestada.
- Talvel on mereäärsetes piirkondades ohtlike udupäevade arv oluliselt suurem kui sisemaal.
- Aasta jooksul on enim ohtlikku udu registreeritud mereäärsetes ilmajaamades, kõige rohkem oli seda 2001. aastal Vilsandil 37 päeval.
Allikas: Riigi Ilmateenistuse andmed 2012. aastast