Karl Sander Kase: erasektor tahab eakaid aidata, aga linn ei luba

Eile toimus Tallinna linnavolikogu teenusmajade toetusrühma avakoosolek. Tegemist on tänuväärse ettevõtmisega ning fraktsioonide ülene koostöö annab tunnistust sellest, et teema on mitmele erakonnale oluline. Tegemist on nii-öelda pilootprojektiga, kus rajatakse Nafta tänavale koostöös erasektoriga ligikaudu 40 korterit, kuid kõik asjaosalised tunnistavad, et see on piisk meres ja nõudlus on palju suurem. See ei vähenda kuidagi selle otsuse olulisust ning linnavalitsust ja opositsioonierakondi tuleb üksmeele eest tunnustada.

Teenusmajade toetusrühma koosolekul tõdeti seda, et väikesemõõtmelised korterid on Tallinna kinnisvaraturul tohutult populaarsed. Sellega seoses meenus üks saatesarja Vabariigi Kodanikud viimaseid osasid 2016. aasta novembris, mille peamiseks teemaks kujunes Eesti üüriturg ja riiklikud üürikorterid. Saates osalenud kinnisvarainvestor Peeter Pärtel rõhutas juba toona, et väikekorterid on üüriturul hinnas, kuid kehtestatud normide tõttu ei ole ettevõtjatel otstarbekas paarikümne-ruutmeetriseid kortereid arendada. Väikekorterite ehituse otstarbekusele oponeeris Tallinna abilinnapea Eha Võrk, kes tõi esile parkimiskohtade nõuded, mis kohustavad tagama parkimiskoha igale korterile.

Peame pakkuma lahendusi «keskmisele» eakale

Esimesed planeeritud eakate teenusmajad ja sotsiaalmajad rahuldavad ainult väikese osa inimeste tegelikust vajadusest. Samuti peame tõdema, et rajatavad ühistud, mis pakuvad õendusteenust ja seltskondliku tegevust jäävad väga paljudele kättesaamatuks. Iga lisatud teenus ja avalikult kasutatav pind tõstab kinnisvara hinda ning seetõttu kujuneb igakuise üüri hind keskmise pensionäri jaoks liiga kõrgeks. 400eurose sissetuleku juures ei ole lihtsalt võimalik neid kulusid katta. Paar uut hoonet on küll samm õiges suunas, kuid see puudutab ainult väga väikest inimeste hulka. Selleks, et aidata aktiivsetel eakatel jääda võimalikult kaua iseseisva elu juurde, tuleb püüelda lahenduse poole, mis puudutab suuremat inimeste gruppi.

Tallinnas elab ligikaudu 100 000 üle 60aastast inimest. Tõsi, suurel osal neist ei ole elamispinnaga probleeme, kuid eriti keerulisse olukorda satuvad üksi elavad eakad inimesed. Arvestades lõhet meeste ja naiste keskmise eluea vahel peame tõdema, et ühel hetkel jääb üksinda pigem naisterahvas. 50ruutmeetrise korteri kulude katmine pensionist käib aga paljudele üle jõu. Ilusate mälestustega kodu kujuneb majanduslikuks koormaks ning seetõttu on nad sunnitud elukohta vahetama. Nad ei vaja suurt korterit, paarikümnest ruutmeetrist piisab väärikaks vanaduspõlveks, kuid nende õnnetuseks konkureerivad samale pinnale kümned tudengid ning teised eakad inimesed.

Mõistliku suurusega korter säilitab eakate väärikuse

Selliste korterite defitsiit ei ole tingitud kinnisvaraarendajate huvi puudumisest, vaid pigem kohaliku omavalitsuse ja riigipoolsetest nõuetest. Tallinna parkimiskohtade nõue on hea näide mikrokorterite rajamist takistavast nõudest. Parkimiskohtade nõue uusarendusel on põhjendatud, kuid nõuded ja piirangud peavad olema piisavalt paindlikud, et oleks võimalik arvestada kõikide linnaelanike huvidega. Kas korterelamu, mis oleks mõeldud ainult eakatele nõuab tõesti parkimiskohta iga korteri kohta?

Oma arvamusloos Postimehele kirjutas Riina Kitt: «Eakad ei igatse «hooldekodusse». Eakad ei soovi olla külalised võõral pinnal.» Meie ühiskonnas väärtustatakse valikuvabadust just seetõttu peabki linn lähenema eakate elamispindade võimalusele mitmekülgselt. Paindlikuma linnaruumi planeerimise ja suunamise korral oleks võimalik väiksemate korterite ehitamist soodustada ning see aitaks omakorda kaasa eaka inimese toimetulekule ja seega ka iseseisva väärika elu jätkumisele.