Raul Järg: targas linnas läheb siiski talupojatarkust tarvis

Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg.

FOTO: Sander Ilvest

«Kuigi tehnoloogia võimaldab meile järjest suuremaid mugavusi, ei tohiks me talupojatarkust ja mõistlikkust täielikult minetada,» leiab arhitekt ja Eesti Arhitektuurikeskuse juht Raul Järg, kui juunikuus Tallinnas toimuva rahvusvahelise konverentsi «Digitaalsed linnad – elamisväärsus ja taskukohasus» valguses tulevikulinnast juttu teeme.

Järg alustab kohtumist muheda looga, mis iseloomustab kenasti me võimetust tulevikku ette näha. «Veidi enam kui sada aastat tagasi – 1883. aastal toimunud esimese ülemaailmse linnaplaneerimise konverentsi põhiteema oli häda hobusesõnnikuga. Küll arutleti, kuhu ja kuidas seda kasida, aga seda, et peagi asenduvad hobuvankrid autodega, ei osanud keegi arvatagi,» jutustab ta.

Nii et tegelikult on see ennustamine üks tänamatu töö, sest me niikuinii ei tea ette, mis linnaga juhtuma hakkab?

Head ja põhjalikku vastust sellele tõepoolest pole. Tõsi on see, et linnastumine aina suureneb, inimesed kolivad linna. Eestis elab täna juba 80% inimestest linnalistes asumites, aga see number tõuseb igal pool maailmas. Samas tarbib linn ressursse, mis luuakse kuskil eemal, nt toit, energia. Linn pole ka rahvastiku mõistes taastootev: toimub küll inimeste massiline juurdevool,  linlasi aga sünnib juba vähem kui sureb. Pikas perspektiivis ei saa see olla jätkusuutlik. Ilmselt on sellel protsessil mingi bioloogilis-kultuuriline piir.

Kasvab autostumine, suureneb inimeste liikumisvajadus. Kui möödunud sajandi 60ndatel ehitati liikumisvajaduste rahuldamiseks aina suuremaid teid, siis tänaseks päevaks ollakse juba aru saanud, et see probleeme ei lahenda. Tee võib olla kuitahes lai, ummikud tekivad ikkagi.

Kui diskussiooni ilmusid iseliikuvad autod, hakati sellest rääkima kui leevendavast meetmest. Samuti räägiti seda sõidujagamisteenuse (Uber, Taxify jt - toim.) puhul.  Statistika näitab aga suurlinnades seda, et liiklus muutub tihedamaks ja just sõidujagamisteenus on üks põhjusi - klienti ootavad masinad tiirutavad ringi. Nii et tehnoloogia pole leevendust toonud.

Analoogia on leedvalgustitega - need on küll energiasäästlikud, kuid energiavajadus vähenenud pole. Ostetakse lihtsalt rohkem valgusteid. Nii et säästlikuma tehnoloogia turuletulek pole muutust toonud. Samamoodi on digitaliseerumisega - ma ei usu, et see inimeste käitumismustrit või arusaamu muudab.

Ometi kõneldakse mõtteviisi muutusest, kodanikealgatused nõuavad rohkem kergliiklusteid, autovabu tsoone jne?

Kindlasti on paiku, kus see ka tõele vastab. Näiteks Kopenhaagenis ei kujuta keegi ette, et peaks südalinnas valdavalt autoga liikuma. Paljudes Põhjamaades on jala, jalgrattaga või ühistranspordiga liiklev inimeste hulk suurem kui autoga liiklejate oma. Meilgi pole pääsu, küll see ka meil muutub. Ent seda ei saavuta üleöö.

Oma osa selles on ka ühistranspordi muutumisel kasutajasõbralikumaks ja siin on meil veel pikk tee käia.  Aga muidugi tuleb teedevõrku arendada, aga kas sellised suurprojektid nagu Reidi tee ka Tallinna liikluse kitsaskohtadele leevendust toovad, selles ma kahtlen. Ummikud tulevad lihtsalt nüüd linnale lähemale, aga ei kao.

Tallinn kasvab ja ehitab, spetsialistid räägivad juba ammu suurest kinnisvarabuumist. Mida sellest arvata?

Kui numbritele otsa vaadata, siis buumiga pole veel tegemist, aga aktiivne ehitus ja kinnisvaraarendus tõepoolest käib. Elupinna juurdeehitus pole aga kaugeltki võrreldav sovetiajaga, kui valmisid suured linnakud. Veel mõni aeg tagasi oli ehitise amortisatsiooni määr suurem kui uute elupindade teke - ehk siis hooned lagunesid kiiremini kui uusi juurde jõuti ehitada.

Kui vaadata, palju on Eestis on inimese kohta ruutmeetreid, siis on see kogu aeg kasvanud (viimase rahvaloenduse andmetel oli Eestis keskmiselt 31,4 ruutmeetrit elamispinda inimese kohta. Aastal 2002 oli seda 24,4 ruutmeetrit, Euroopa Liidu keskmine on 42,6 ruutmeetrit  -toim.). Leibkondade kasutuses olev elupind suureneb ilmselt ka edaspidi.

Paraku on ehitus kontsentreerunud valdavalt suurematesse linnadesse, Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Kui eelmise buumi ajal valmis uut elamispinda ka mujal Eestis, siis praegu see nii pole ja see teeb murelikuks.

Muidugi, kõige efektiivsem oleks panna kõik inimesed elama ühte suurde väga pisikeste akendega  kerakujulisse majja, aga see poleks ju mõeldav. Nii et kogu elu koondumine vaid ühte punkti ei ole minu meelest jätkusuutlik ega ka mõeldav. Elu peab toimuma võrdväärselt nii Valgas kui Tallinnas, nii oleks muretsemiseks vähem põhjust. Ei saa olla nii, et on üks linn ja kõik ülejäänu džungel.

Ent mida teha magalarajoonidega? Räägime ju Lasnamäest, Õismäest ja Mustamäest. Tulevikustsenaariume on mitmesuguseid.

Minu arust on siin vaid üks lahendus - renoveerida, ja nii palju kui võimalik! See on sotsiaalselt ja ehituslikult kõige mõistlikum. Kui need majad korda teha ja korras hoida, kestavad need veel päris kaua.

Linnaosadest rääkides, siis on Lasnamäe päris elujõuline - vanade majade juurde on kerkinud uusi, taristu on kaasajastatud. Ma arvan, et see ongi üks lahendus - ehitada uusi hooneid, mis annaks piirkonnale uue hingamise. See on teadlik strateegia - annad märku, et see keskkond on väärtuslik.  sinna tahetakse tulla, investeerida, sel piirkonnal on perspektiivi. Kui erasektor sinna investeerib, on see turu loomulik valik.

Ma ei arva aga, et riigi plaan agressiivselt ehitusturule sekkuda ja elamuid ehitama hakata lahendaks väiksemate linnade ja asulate probleemid. Elamispinna vähesus pole piirkondade kidumise põhjus ja elamuehitus seda ei lahenda. Näiteid on ju küll, kui uued kallid ühiskondlikud hooned väikestes kohades tühjana seisavad. Turu toimimist on vaja suunata kasutades selleks mõistlikumaid viise.

Tänapäeva inimene aga tahab mugavusi, kaasaegseid võimalusi, ta ei taha enam jalgsi viiendale korrusele kõmpida. See aga tähendab, et majade kaasajastamine on meile eluliselt oluline.

Mugavuse esimene tase on see, kui elamiseks sobiva  toatemperatuuri saavutamiseks ei pea akent lahti hoidma või toas vatijopes olema. Sisekliima, maja soojustamine ja kõik muu renoveerimisega seonduv on seega meile lihtsalt eluliselt oluline. Aga muidugi on veel palju umbusku uuenduste ja võimaluste suhtes. Tarvis on head eestvedajat, aga ka siis ei juleta tihti kahetsusväärselt uuendusi läbi viia.

Nii et kõik on ikka inimeste mõtlemises kinni?

Valikud algavad peast. Energiasääst ei alga mitte säästulambist, vaid meie käitumisest ja väärtushinnangutest.  Tehnoloogia hoiab paljudes tegevustes kahtlemata aega kokku ja loob mugavusi ning võimalusi, see areng on vältimatu. Need lahendused peavad olema lihtsad ja kasutajasõbralikud, mitte et targa kodu lahenduse töölepanekuks pead kutsuma IT-mehe. Ent tehnoloogiline mugavus ei tähenda samas, et võiksime pelgalt tehnilistele lahenduste lootma jääda ja eestlasele omase talupojatarkuse minetada. Tuleb ikka nutikus säilitada.

Usutlus ilmus EKÜL ajakirja Elamu 2018 suvenumbris.

Loe ka neid

Tagasi üles