Kuidas tunda ära kuumarabandus?   Reporteri kogemus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pärnu rand, suvi.

FOTO: Mailiis Ollino /

Ehkki olen teadlik sellest, et päikese käes liialt kaua viibimisel on omad tagajärjed, ei osanud ma nädalavahetusel muusikafestivalile sõites ohtudele mõelda ning kogesin seega käesoleva kuumalaine tulemusena oma elu esimest päikesepistet ning kuumarabandust.

Nautisin sel nädalavahetusel Saaremaal muusikafestivali ning olin õnnelik, et festivali saatsid ilusad kuumad suvepäevad. Jalutasin päevad läbi päikese käes ringi ning mingit märki päikesepistest ma täheldada ei osanud. Kolmandal festivali päeval hakkasin vaikselt tundma, et minu õlad ning selg võivad olla päikese tõttu põlenud, kuid näha polnud veel midagi.

Kolm päeva lauspäikese käes viibimist olid taganud mulle aga korraliku päikesepõletuse. Ülekuumenemisele aitas kaasa ka neli tundi kestev Tallinnasse tagasisõit liinibussiga, milles puudus konditsioneer.

Festivalilt koju jõudes olin ma pruunim kui eales varem, ent tegemist ei olnud ühtalse jumega, vaid pigem oli päike mulle punaste rantide näol pluusi selga jäädvustanud. Tundsin tavalist festivalijärgset väsimust ning peatselt saabuvat kuumarabandust ma ei tajunud.

Paljulubava energiaga suundusin esmaspäeva hommikul tööle, kuid tundsin vahetevahel nagu mul oleks kõrge palavik. Iga 10 minuti tagant tekkisid mul kuumahood, kuid uskusin, et see on leitsaku ajal normaalne. Esimene tund tööl oli mu enesetunne hea, kuid kui tegin lõunal telefonikõne ning liikusin seega majas ringi, hakkas mul pilt silme eest kaduma ning ununes, kellele ma üldse helistan ja miks. Kogusin end ning järgmise kõne ajal tuikusin juba vastu seina ning sellele järgnes iiveldus. Kuna ma tõlgendasin seda sellega, et olen vähe söönud, suundusin poodi, et energia tagasi tuleks. Poest tagasituleku ajal tundsin, nagu iga samm edasi oleks meistriteos ning suurim saavutus. Kartsin, et kukun kohe pikali, kuid kogusin endas jõudu, sest minestamisest ei olnud ma absoluutselt huvitatud.

«Nägin välja, nagu oleksin end keeva veega üle kastnud.»

Võtsin töölt pausi ning istusin välisukse juures, et veidi parem hakkaks, kuid siis juhtus midagi imelikku – tekkis tunne nagu oleksin karuselli peal ning kõik pilt käis ringi. Jõin nii palju vett kui suutsin ning märkasin, et minu õlgadel on nahapõletus aina intensiivsem. Nägin välja, nagu oleksin end keeva veega üle kastnud. Jõin veel vett, kuid tõusta oli juba võimatu, energiat lihtsalt ei olnud. Helistasin perearstile ning rääkisin oma sümptomitest – pärast kolme päeva lauspäikese käes viibimist tunnen hetkel iiveldust, pearinglust ning kõndides tasakaaluhäireid, lisaks on mu õlad ning selg ära põlenud. Arsti momentaalne vastus oli: «Minge koju, heitke pikali ning jooge mineraalvett, tavaline vesi ei aita. Tuleb juua näiteks Borjomi või Värskat, sest päikesepiste tagajärjel kaotab organism koos vedelikukaotusega vajalikud mineraalained. Ostke aaloega kreemi ning avan teile haiguslehe, tööl ei ole võimalik sellisel juhul olla.».

Ausalt öeldes tundus mulle see liialdusena – haigusleht? Sest veetsin nädalavehtuse päikese käes? Kuid koju suundudes kaotasin täielikult tasakaalu, võib öelda isegi kohalolu tunde, kuid püüdsin iga sammuga siiski püsti jääda. Apteeki jõudes küsisin apteekrilt kui sagedane selline juhtum hetkel on ning ta vastas, et nõustas enne mind just sarnase probleemiga inimest.

Alles nüüd, kodus, järgnes eriti piinarikas enestunne – väsimus oli päikesepistest tingituna nii suur, kuid voodis ei saanud ma põhimõtteliselt ollagi, sest päikesepõletuse pärast polnud võimalik magada. Nahka koorus ning nagu Murphy seadus, kohtusin üle pika aja oma koeraga ning 40-kilone labrador hüppas oma küüntega mulle õnneliku taaskohtumise tõttu enim põlenud õlale ning see valu oli kirjeldamatu.

Järgmisel päeval olid minu päästjateks külm õhk konditsioneerist ning mineraalvesi. Päeva jooksul läks minu enesetunne iga tunniga paremaks – põlenud nahk andis iga tunni tagant aina vähem tunda ning õhtu saabudes kadusid peaaegu kõik sümptomid. Jahe vesi on olnud absoluutne päästja.

Uurisin perearsti nõuandetelefonile helistades kuumarabanduse sümptomite ja ravi kohta ning sain teada, et selle murega pöördusid arsti poole enne minu kõne just kaks inimest. Nõuandetelefoni kaudu kirjeldas arst Jüri Verrev kuumarabanduse sümptomeid järgnevalt: «Võib tekkida peavalu, pearinglus, tasakaaluhäired, vererõhu langus, nõrkus, iiveldus, oksendamine, palavik.» Ta lisas, et kuumarabandus võib avalduda ka niiöelda absurdselt, kui meeletu kuuma tagajärjel tekib inimesel vappekülm.

Tema nõuanne on päikesepiste või kuumarabanduse korral juua rohkelt vett, justnimelt mineraalvett, sest inimene kaotab juba ainuüksi higistamisega vedelikku ning selle tulemusel ka vajalikke mineraalaineid organismist. Lisaks tuleb olla jahedas, varjulises kohas ning puhata. «Hetkel tuleb käituda nii nagu oleksime lõunamaal – olla võimalikult palju varjus, kanda peakatet ning juua rohkelt vett,» nõustab Jüri Verrev.

Tagasi üles