Alates mai algusest on Tallinnaga tutvunud sakslannast linnakirjutaja Sarah Jana Portner (27), kes sai sellise võimaluse tänu Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumi projektile. Ühelt poolt süüvib linnakirjutaja välja valitud linna kultuuriellu, teisalt aitab ta linna tutvustada ka sakslastele, kes varem ei teadnud Tallinnast muud, kui et see on üks Baltimaade pealinnadest. Portner on Tallinnast nii palju inspiratsiooni saanud, et kaalub lausa raamatu kirjutamist.
Portneri valikul kohtume ühes Kadrioru kohvikus. Ta saabub kohtumisele, seljas Eesti käsitöökauplusest soetatud maavillane kampsun ja silmad säramas. Kui siiani sõitis ta igale poole Tallinnas jalgrattaga, siis täna tuli see plaan maha matta, kuna keegi kurikael oli tema ratta ära varastanud. Naine ei tee sellest suurt numbrit ja ütleb, et see oleks võinud juhtuda kus iganes. Juba esimeste temaga vesteldud minutite jooksul saab selgeks, et tegu on tõsise Tallinna fänniga.
Kuidas sa just Tallinnasse sattusid?
Ma kandideerisin Tallinna linnakirjutajaks ja Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum valis mind välja. See projekt oli mõeldud just Tallinnale. Olles Eestit 2008. aastal külastanud, teadsin Tallinna juba varem ja seega oskasin hästi selgitada, miks just mina siia peaksin tulema.
Ilmselt viisid sa enne siiatulekut end kurssi Eesti ajaloo ja kultuuriga. Mitu lehekülge raamatuid sa enne siiatulekut läbi lugesid?
Ausalt öeldes mitte väga palju. Veebruari alguses sain teada, et mind valiti sellesse projekti. Lugesin erinevaid artikleid internetist, kuid ka raamatuid. Eriti oluline oli minu jaoks Karsten Brüggemann ja Ralph Tuchtenhageni kirjutatud raamat «Tallinn: lühike linna ajalugu» («Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt»). See n-ö lühike lugu, mis tegelikult oli üle 400 lehekülje, andis Tallinnast hea ülevaate. Samuti lugesin Else Hueck-Dehio vanamoodsat raamatut «Kallis Renata» ning Sofi Oksaneni teoseid.
Pärast nende raamatutega tutvumist tekkis sul ilmselt mingi ettekujutus eestlase olemusest?
Seda on alati raske ja ohtlik öelda, et eestlane on selline või selline. Lugesin ühest turistidele mõeldud teatmikust, et eestlased on reserveeritud, nad ei ole kuigi avatud ega sõbralikud, ei armasta rääkida. See ei ole üldse tõsi! Huvitav on see, et ka eestlased ise iseloomustavad end selliste sõnadega.
Ma olen kogenud, et eestlastele on väga tähtis nende kultuur ja rahvus. Seal on suur vahe, kas oled üks miljonist nagu Eestis või üks 80 miljonist nagu Saksamaal.
Kas sa oled ka varem kuskil linnakirjutajana elanud?
Ei, see on mu esimene ja võib-olla ka viimane projekt linnakirjutajana. See kogemus on midagi unikaalset. Sakslastel on linnakirjutaja-amet üsna levinud, sakslasest linnakirjutaja elab teises Saksa linnas pool aastat kuni aasta ja sellistel stipendiumitel on väga hea maine. Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorumil oli idee korraldada sarnane projekt, kuid Ida-Euroopas. Igal aastal saadetakse erinev autor erinevasse linna. Viimastel aastatel on linnakirjutaja saadetud just sellesse linna, mis on parasjagu Euroopa kultuuripealinn. See on parim aeg tutvustada vastavat linna laiemale avalikkusele.
Mis on selle viie kuu jooksul olnud sulle kõige olulisem kogemus, mille oled Tallinnas saanud, mis on sinu isiklik kasu sellest projektist?
Kindlasti on mulle kõige tähtsamad need inimesed, kellega Tallinnas kohtusin. Kohtasin väga palju inimesi, kellel on head ideed ja kes proovivad neid ellu viia. Mõned neist projektidest on väiksemad, mõned suuremad, kuid neil inimestel on alati midagi ühiskonnale anda, neil on väga positiivne energia ja neile meeldib diivanil istumise asemel midagi muuta, arendada. Näiteks Uue Maailma tänavafestival jäi mulle hästi meelde, kuid selliseid projekte on palju.
Ilmselt ei ole eestlastel erilist arusaama sellest, mida üks linnakirjutaja hommikust õhtuni teeb. Kas sa saaksid veidi kirjeldada, milles su tegevus seisneb?
Ükski päev ei ole eelmisega sarnane, nii et raske on kirjeldada. Olen teinud palju asju, mida ma pole kunagi varem teinud, see on olnud intensiivne aeg.
Ühest küljest istun arvuti taga ja kirjutan blogisse (linnakirjutaja blogi saab lugeda nii eesti keeles kui ka saksa keeles), vastan e-mailidele jne. Teine pool mu päevast on palju põnevam: siis ma võtan oma fotokaamera, märkmiku ja püüan leida teemasid, mida käsitleda. See on väga spontaanne tegevus, kus ma jalutan ringi ja lõpetan kuskil, kus ei ole kunagi varem käinud. Püüan tajuda selle piirkonna atmosfääri, vestlen selle piirkonna inimestega jne. Inimesed on tõesti võtnud aega minu jaoks ja seletanud mulle kõike, mis mulle huvi pakub. Näiteks käisin Rae apteegi keldris, kus mulle näidati vanu retsepte, Harju tänava raamatupoes otsisin aga vanu Saksa raamatuid ja leidsin väga palju põnevat, näiteks väikseid luuletusi raamatute esikülgedelt, raamatute vahele jäetud paberikesi jne. Ma olen käinud Tallinnas ka kõikides kirikutornides. Kohti, mida külastada, otsisin ise ja palju oli ka soovitusi.
Oled Tallinnas olnud terve suve, mil on toimunud eriti palju üritusi. Milline üritus või kontsert on olnud kõige meeldejäävam?
Ma ei ole kunagi käinud nii paljudel üritustel kui siin, Eestis olles. Ma ei unusta kindlasti laulu- ja tantsupidu, Uue Maailma festivali, orelipooltunde ega purjelaeva Krusenstern saabumist.
Tallinn koosneb erinevatest piirkondadest: kesklinn, Kalamaja, Mustamäe, Lasnamäe jne. Ehk sa valiksid paar piirkonda ja püüaksid neid iseloomustada?
Vanalinnas ma elan ja see on minu jaoks Tallinna süda. Mulle meeldib väga Kalamaja, kuhu ma palju kordi jalgrattaga sõitsin. See on nagu küla pealinnas. Kalamaja on väga roheline, seal on palju ruumi.
Lasnamäe ja Mustamäe kohta küsivad kõik. Need on lihtsalt piirkonnad, kus enamik tallinlastest elavad. Kõik need erinevad piirkonnad lisavad Tallinnale midagi ja teevad mulje Tallinnast huvitavamaks. Need on nagu erinevad nüansid ja kontrastid, mis moodustavad kokku ühe põneva kaleidoskoobi. Ainult Kadriorg, vanalinn ja Kalamaja kokku ei ole ju Tallinn.
Kus sa ise kõige parema meelega Tallinnas elaksid?
Ma arvan, et Kalamajas.
Milliste emotsioonidega oled Tallinna avastanud? Kas oled olnud üllatunud või tundub kõik tuttavlik?
Kui ma esimesi päevi Tallinna vanalinnas olin, siis ma olin nii vaimustuses – vanalinnas sa saad tõesti ajalugu hingata.
Ilmselt oled veennud juba päris mitmeid inimesi Tallinna külastama?
Ma olen siia juba palju inimesi kutsunud, alates oma vanaemast kuni sõpradeni välja. Igaüks leidis siin midagi just endale sobivat, näiteks mu vanaema oli vaimustuses käsitööst ja ostis siit villast lõnga kaasa. Tallinn on mitmekülgne ja värviline linn mere ääres – niimoodi tutvustan ma oma tuttavatele seda paika.
Kui sa saaksid midagi soovitada Tallinna linnajuhtidele, siis milliseid ettepanekuid sa pealinna arendamiseks teeksid?
Ma vabandan, aga ma ei ole poliitikaekspert ja ei saa nii öelda, ma ei taha millegi üle kohut mõista. Mina tunnen end siin hästi.
Kas sa teed Tallinna linnale ka mingi kokkuvõte nähtust-kogetust?
Kokkuvõte ongi see näitus, mille ma täna avan. Näitused Tallinnast tulevad ka Saksamaal, näiteks märtsis 2012 Usedomis ning loodetavasti ka Münchenis ja Passaus.
Ma ei ole veel kõigest siinkogetust kirjutanud ja mul on väga kahju, et ei saa peagi oma Tallinna-blogisse enam sissekandeid teha. Võib-olla tulevikus kirjutan ka raamatu Tallinnas kogetust, eks näis.
Ma loodan, et minu ajaveeb tekitab sakslastes uudishimu Eesti vastu ja nad tulevad siia.
Millist kohta, ehitist või kohvikut peaks Tallinnasse tulev turist kindlasti külastama?
Ma soovitaksin minna vanalinnast ka väljapoole ja võtta linnaga tutvumiseks rohkem aega kui üks-kaks päeva. Alustada tuleks vanalinnast ja olla spontaanne, kindlasti soovitan Oleviste kiriku torni ronida ja saada osa vaatest linnale, samuti võiks minna mere äärde, kultuurikilomeetril ja Kalamajas kõndida, minna mõnda väiksesse kohvikusse nagu Boheem või Kalamaja Pagarikoda. Võiks minna ka mõnda muuseumisse ja Kadriorgu. Väga oluline soovitus veel – laenutage jalgratas ja avastage linna rattaga sõites!
Kui mugav on Tallinnas liigelda jalgrattaga?
Suurepärane. Ma olen linnas näinud palju rohkem tänu rattaga sõitmisele. Ka Lasnamäele ja Nõmmele olen rattaga sõitnud. Ainuke asi on see, et kaldteesid võiks rohkem olla, see teeks liikumise mugavamaks.
Kui palju sa Tallinnas ühistransporti oled kasutanud ja kuidas sulle selle kasutusmugavus on tundunud?
Bussiga olen linnas vaid ühe korra sõitnud, kuid olen ka trammiga sõitnud. Mulle meeldib, et Tallinnas on kõik lähedal ja ei pea pikalt sõitma.
Kui sa nüüd Saksamaale tagasi lähed, siis mis on su edasised plaanid?
Ma ei tea veel. Ilmselt jätkan ajakirjanduses ühiskonna ja ajaloo teemadel.
Lõpp-punktiks sinu Tallinnas linnakirjutajaks olemise ajale on täna Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu fuajees avatav näitus. Mida seal näha saab?
Inimesed on ühes linnas kõige tähtsamad. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil - juhul kui sul on õnne – võib saada tuttavaks inimestega, kes linnas elavad.
Ma loodan, et ka Tallinna inimesed leiavad uusi külge oma linnas ja näevad inimesi, keda nad kunagi pole näinud.
FAKTE: