Väikesaare koolilugu lõppes edu asemel fiaskoga

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mullu 1. septembril jõudsid Väike-Pakri lapsed Paldiskisse kooli läbi suurte sekelduste.

FOTO: Liis Treimann

Eelmise aasta septembris alustasid kaks esimese klassi last õppetööd Paldiski külje all asuvas Väike-Pakri saarel asuvas koolis. Õpetaja jutt jõudis lasteni Skype’i vahendusel, aga edulugu sellest ei saanud. Mis läks valesti?

Klassiruum on Väike-Pakri saarel alles praegugi, kirjutab Andres Tohver Harju Elus. Kolm lauda viie tooli, tahvli, gloobuse ja küünaldega. Laes kiikab tahvli poole diaprojektor, seina ääres ootab talvekülmasid bursuika tüüpi ahi.

Kõik viitab siiski sellele, et saare viiest lapsest ei alusta septembris Väike-Pakri koolimajas õppetööd mitte keegi.

«Mina pidasin läbirääkimisi Paldiski kooli direktrissi Helve Mandzologa, otsisin õpetajaid. Läbi Skype’i sünkroonis Paldiski kooli õpetajaga proovisime siis neid tunde teha,» meenutab Katrina Allikmaa sündmuste arengut.

Õpetaja Svea Ilisson rääkis Paldiski koolis esimesele klassile tunde andes mikrofoni, tema liigutusi filmis laptopi kaamera. Väike-Pakri koolis kanti see üle diaprojektori teel.

Teise pere ema Kerstin Allvee on kriitiline diaprojektori helikvaliteedi suhtes. «Õpetajat oli väga raske jälgida, sest kogu see muu müra, mis klassis toimus, laste omavaheline sädistamine, oli kõik kuulda.»

«Pakri saartel puudub püsivool. Kasutatakse igasuguseid alternatiivseid meetmeid päiksepaneelidest tuulegeneraatorite ja diiselgeneraatoriteni välja,» kurdab Katrina.

Alternatiivenergiaga kaasnevad paraku elektrikatkestused. «Meil tekkis väike nihe. See Paldiski kooli esimene klass läks eest ära. Mitmel päeval nädalas me alustasime tükk aega hiljem tunde, et valgust oleks,» selgitab Katrina.

Hädad elektriga said saare koolile saatuslikuks. “Me loobusime sellest talvel, sellepärast et meil olid kogu aeg vooluga probleemid ja me ei saanud Paldiski kooliga ühenduses olla. Me olime üsna palju pimeduses,» ohkab Katrina.

Kerstini sõnul käisid mõned Paldiski õpetajad siiski ka kohapeal Väike-Pakril tundi andmas. Probleemiks kujunes aga see, et kui paremaid õpetajaid ei soovinud Paldiski ära anda, siis nõrgemaid jällegi ei tahtnud saareelanikud ise.

Detsembris läks Katrina lastega Padisele perekonnatuttavate juurde. Padiselt viis ta lapsi esialgu iga hommik autoga Paldiskisse kooli.

«Jaanuarist alustasime Harju-Risti koolis,» räägib ta. Elamiseks anti neile korter Harju-Risti vanas lasteaias, sest lasteaed kolis aastavahetusel ümber moodulitesse.

Tagasi üles