Tuhastamise võidukäik muudab vähehaaval lõunaeestlaste matusekultuuri

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikki sajandeid Eestis kombeks olnud kirstumatused on üha enam asendumas lahkunu tuhastamisega.
Pikki sajandeid Eestis kombeks olnud kirstumatused on üha enam asendumas lahkunu tuhastamisega. Foto: Arved Breidaks

Kui aastal 3018 peaksid arheoloogid avastama mõne praegu kasutusel oleva Lõuna-Eesti kalmistu, jutustab väljakaevamistel avanev vaatepilt neile olulisest muutusest muistsete elanike matusekultuuris 21. sajandi alguses, mil vanemate laibamatuste asemel hakati surnuid hoopis enam põletama ja matma tuhka.

«Mis võis põhjustada sellise olulise muutuse kohalikus matusekombestikus?» küsib arheoloog kauges tulevikus. Vanade ürikute kaudu on ta kursis, et veel tuhatkond aastat varem olid sellel maal põletusmatused levinud, kuid ühes kristluse levikuga asendus surnute põletamine sajanditeks laibamatustega. Mis aga tingis eestlastel tagasipöördumise surnute põletamise manu?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles