Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusbüroo juht Alo Kirsimäe pakkus, et Tallinna liikluse ümberkorraldused võivad muuta liikluse närvilisemaks. Sellest sünnivad omakorda liiklusõnnetused, mis toovad kaasa veel suuremaid liiklusseisakuid.
Kirsimäe on Tallinnas toimuvate liikluse ümberkorralduste suhtes kriitiline.
«Eelkõige tekitab küsimusi see, kuidas tehtud muudatused lähevad kokku liiklusseaduseski sätestatud põhimõttega, et liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv ja võimalikult kiire liiklus, mis oleks ka ohutu,» rääkis Kirsimäe.
Ta seletas, et kui suvel on liikluskoormus väiksem ning ka sõiduradade vahetamine tunduvalt lihtsam, siis puhkuste perioodi lõppedes mitmekordistub tipptundidel praegune sõidukitevool ning alles siis saab selgeks kas ja kui tõsiselt on liikluse korraldajad võtnud oma kohustust tagada sujuvus.
«Kaks kõige tõenäolisemat stsenaariumit on, et ümberkorralduste tulemusena muutub harjumuspärase distantsi läbimise aeg autojuhtidele pikemaks ning lisandub omajagu närvilisust,» lausus Kirsimäe.
Liiklus ja liiklusohutus on politseiniku sõnul tervik ning ei saa alahinnata, kui palju mõjutab inimese liikluskäitumist tema subjektiivne sisetunne.
«Võtame näiteks tipptunni tavapärasest aeglasema liikluse, mis iseenesest ju eluohtlik ei ole,» tõi ta näiteks. «Samas põhjustavad need n-ö ummikud paljudes soovi sõita mööda, tagasi pöörata, rida vahetada jne. See omakorda enamasti pikendab liiklusseisaku lahenemiseks kuluvat aega veelgi.»
«Kui nüüd inimesel on eelnevatest aastatest kogemus, et lapse kooli viimiseks kulub tal 20 minutit, uuest hooajast aga kauem, siis on ka närvilisus tunduvalt kergem tulema,» lisas Kirsimäe. «Viimasest omakorda aga sünnivad liiklusõnnetused, mis toob kaasa veel suuremaid liiklusseisakuid ning palju kaasliiklejate pahameelt.»
Kirsimäe rääkis, et liiklejatelt oodatakse päris palju ning eelkõige seda, et nad oleksid mõistlikud ja üksteisega arvestavad. Sama ideed peab kandma ka liikluskeskkond.
«Psühholoogiliselt on ju lihtsam järgida neid reegleid, mis tõesti tunduvad loogilised ja millega inimesed nõus on,» selgitas ta. «Kindlasti on kohti, kus ühissõidukirada või suuremat rahvahulka vedavale sõidukile mõne eelisõiguse andmine on hädavajalik. Täna tundub, et rajad pole joonitud mitte niivõrd reaalset vajadust, vaid ühistranspordiliikluse edendamist silmas pidades.»
See aga võib tema hinnangul pikemas perspektiivis tähendada, et suuremas osas tühjaks jäävate radade tähendus devalveerub, ette nähtud korda hakatakse rikkuma ning seda ka seal, kus rada on tõesti hädavajalik.
Kirsimäe sõnul on täna suhteliselt tähelepanuta jäänud aspekt muudatuste mõju jalgrattaliiklusele. Kehtiva seaduse kohaselt tohib jalgrattur ühissõidukirajal sõita ainult siis, kui seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend. Tavaolukorras tuleb hoida parempoolse sõiduraja paremasse serva.
«Ehk siis vana liikluskorraldusega harjunute silmis suhteliselt keset teed ning halvimal juhul bussi või trolli ja esimesel rajal liikuva auto vahele,» rääkis ta. «See omakorda ei aita kuidagi kaasa jalgrattakultuuri tekkimisele ning jalgratturid jäävad meie liikluspildis pigem harvaks nähtusteks, sest eluga riskimine ei ole see, mida valdav osa tervisesportlastest teha tahaks.»